Kohalikud

Yogyakartasse jõudes kohe järgmisel päeval tahtsime minna Boroboduri vaatama. Õhtul siis hakkasime hotellis uurima, et kuidas saab. Esimese asjana öeldi kohe, et nad saavad meile organiseerida juhiga auto 12-ks tunniks ja tahavad selle eest saada 300 000 Rp. Kuna meil oli hapu maik suus sellest, et maksime Yogyakartasse sõidu eest 2x rohkem kui vaja, siis otsustasime, et nüüdsest orgunnime ise oma reisid(selle asemel, et osta kogu Yogyakartasse sõit 450 000 kohaliku eest agentuurist, oleks saanud 230 000 hakkama kui ise see organiseerida).
Seega uurisime, et kuidas saaks meie hotellist kõige paremini Jombor bussijaama(kust läheb buss Boroboduri). Öeldi, et hotell on bussi 2A trajektorile väga lähedal ja märgiti ka kaardile bussipeatused. Tundus päris hea olevat. Panime siis äratuse kella 4:30-ks sest tahtsime kuskil kella 07(või varemgi) ajal Boroboduril olla. Vantsisime siis punkti, kus oleks pidanud bussipeatus olema aga polnud. Õnneks oli eelmisel õhtul kaardile 2 punkti maha märgitud ja liikusime siis teise punkti poole. Vahe peal hakkas üks kohalik riksajuht meile oma teenuseid müüma. Keeldusime sellest ja küsisime, et kus on bussipeatus, mille peale ta vastas, et bussid nii vara ei sõida. Tagant järgi mõeldes tundus see ka tema suust loogiline vastus. Kuid tol  hetkel hakkas ahastus peale tulema - hotellis ei teata, et kus asuvad bussipeatused ja lisaks on kellaaeg liiga varajane. Jäime nõutult tänavale seisma, lootes, et äkki ikka näeme mõnda bussi. Natukese aja pärast taarus meie juurde kohalik mees, kes oma välimuse kohta rääkis väga head inglise keelt. Uuris, et kuidas saab meid aidata ja kuuldes meie mure ära, ütles, et 2b bussipeatus on 100m edasi aga hoopis teisel pool teed. Olnud näinud eelnevalt Yogyakarta kaarti, siis tundus see täiesti ebaloogiline kuid sellegi poolest liikusime edasi. Leidsime bussipeatuse siiski sellelt teepoolelt, kust meie seda ootasime. Olgu öeldud, et Trans Yogya peatused on erilised karbid ja neist on võimatu mööda kõndida neid nägemata. Jõudsime siis sinna karpi ja ütlesime, et soovime 2b bussi peale minna, et Jombori jaama jõuda. Meile tehti selgeks, et sellest peatusest ei saa ja me peame kõndima järgmisse peatusse, kus pidavat 2b peatuma. Selleks hetkeks ei teadnud enam, et keda uskuda ja keda mitte. Vastu vaidlema ka polnut mõtet hakata ja kõndisime siis järgmisse peatusse. Rääkisime, et tahame Jombori minna ja meid võeti vastu. Pandi 3b bussi peale ja öeldi, et sellega saab. Irooni seisnes selles, et sel ajal kui me seda neetud 2b bussipeatust tunnike taga ajasime, sõitis see 3b buss meist mitu korda mööda ja me ei tulnud selle pealegi, et võiks seda kasutada. Saime 3b-ga ühe peatuse sõita kui reisisaatja kupatas meid bussi pealt maha(iga bussi peal on reisisaatja ja igas bussipeatuses on vähemalt 2 töötajat). Siit järeldasime, et kui meid pandi 3b bussi peale ütles bussipeatuse töötaja 3b reisisaatjale, et me tahame Jombor-i minna ja nüüd selles uues peatuses sai ümber istuda teiste busside peale. Uues bussipeatuses paluti meid oodata ja kui 2b  buss tuli, siis juhatati selle peale. Sealt edasi oli juba lihtne. Jombor-is juhatavad bussijuhid Sind ise õige bussi peale. Busssisõit Jombor on omaette huvitav kogemus(soovitan istuda kõige tagumises reas). Reisisaatja sebib edasi-tagasi ja sõna otseses mõttes, ilma liialdamata tirib inimese bussi peale ja samas lükkab neid ka maha nii, et buss peatub ainult 2-ks sekundiks(lugesin sekundeid). (Bussisõit sinna oli 60 minutit ja tagasituleks pisut rohkem) Umbes kell 08 olime Boroboduri jalamil ja kella 10-e ajal olime tipus. Kui meid ei oleks kümneid kordi peatatud ja palutud selfisid meiega teha ning intervjueeritud koolilaste poolt nende koduste tööde jaoks, siis oleksime ka 1 tunniga läbi käinud. Aga kell 10 oli ka viimane aeg tippu jõudmiseks, sest päike oli väga tugev selleks ajaks.

Üks lugu veel kohalikest.

Õhtul rentisime rolleri 2-ks päevaks 60 000Rp päev. Plaanisime järgmisel hommikul veel kahte templite kompleksi vaatama minna - Prambanani ja Plaosani. Olime kuulnud hirmujutte, et kui hotellist ei võta rollerit, siis võib juhtuda, et kellelt iganes võtsid, teeb politseisse avalduse, et varastasid temalt rolleri ja vaata siis ise kuidas seda suppi helbid. Meie hotell ei rendi rollereid ja pidime ikkagi kuskilt mujalt otsima. Leidsimegi normaalse hinnaga 60 000Rp päev ja saime isegi rolleri tehnilise passi ja tseki selle kohta, et laenutasime rolleri kaheks päevaks. Panime siis õhtul rolleri hotelli 'parkir' tsooni ja läksime õndsat und magama. Hommikul kiire hommikusöök ja reipalt parkiri ja oh seda üllatust kui meie enda rollerit ei leidnud sealt. Ja vot see üllatust küll ei soovinud. Juba käis peast läbi, et huvitav palju see roller maksta võis ja mis see juurdehindlus turistide jaoks olla võib ning sellest on raske välja vingerdada, kuna nüüd on ka ametlikud paberid selle kohta, et roller varastati sel ajal kui ta meie käes oli ja suurima tõenäosusega varastas selle sama kutt, kes meile selle laenutas. Kõrvad lontis ja needes seda päeva mil tuli idee Indoneesiasse 'puhkusele tulla' läksime hotelli retseptsiooni, et vargusest teavitada. Seal noormees kuulates meie mure ära, ütles midagi oma suuremat kasvu kolleegile ja küsis, et kas meil oli seda ja seda värvi roller. Kuna neid liigub tänaval miljoneid erineva kuju ja värviga ja ma olin seda laenutatud rollerit näinud ehk 5 minutit õhtuhämaruses, siis kehitasin õlgu. Kogukam mees viipas mind endaga kaasa ja viis hotelli kõrvale. See oli metallaiaga eraldad kitsas koridor, kus seisis vähemalt 5 rollerit üksteise järel ja kogukas mees osutas neist ühe peale ja ütles: 'for security'. Antud isend oligi see, mis sai eelmisel õhtul renditud(ma olin numbrimärgi viimase tähe meelde jätnud - H). Laskusin põlvili ja haarasin tänutäheks mehel käest.