Thursday, May 21, 2015

Agung trekking päiksetõusuks

Tippu läheb mitu rada. Tahtsime minna läbi selle, mis läheb läbi templi aga sel ajal oli seal tseremoonia ja siis ei saanud seda rada kasutada. Mingil määral oli see ka hea, kuna see tähendas, et pidime kasutama pikemat rada, mis läheb täiesti tippu. 
Minu soovitus on seda mitte ette võtta ilma hea füüsilise vormita. Jalad peavad tugevad olema(üles minnes on vaja sääri ja alla tulles reie eesmist lihast). Mitu kuud enne tasub jõusaalis teha kükke nii kahel jalal kui ka ühel. :) Lisaks tuleks treenida ka vastupidavust, sest tundide kaupa on ainult üles-üles-üles.
Enne ronimist tasub kindlasti giidiga kokku leppida, et ta valiks sellise tempo, millega jõuaks kella 6-ks tippu või siis kui on näha, et jõuab varem, siis teha paus ja teha lõke, mis soojendaks, sest ilma päikseta hakab tipus külm. Meie giid viis meid kella 4-ks tippu ja siis pidime seal pilkases pimeduses 2h olema. Kuna üles ronimine toimub siis kui tavaliselt magad, siis tipus on uni juba väga tugev ja 2h nii sama olla on paras väljakutse. Kuna giidil oli 2 jopet seljas, siis tema keeras 'maapinnale' magama. Proovisin ka kuid pinnas oli ikka väga külm ja lõdisemine ei lasknud magama jääda. Lihtsalt istuda ka ei julenud kuna kartsin, et saan põiepõletiku. Siis jäigi üle ainult kükke teha ja edasi tagasi kõndida. Need 2h olid ikka väga rasked. Ja kindlasti paluge giidil ka kuuma teed või kohvi tippu kaasa võtta. Sellest OLEKS ka palju abi olnud nende 2h jooksul. Alla tasub ka rahulikult tulla, kuna väga palju ilusaid vaateid avaneb ja raiskamine oleks need nautimata jätta.

Asjad, mis kaasa võtta:
  • müts
  • salli moodi asi, mis ümber kaela käib
  • kindad ronimiseks
  • riided. sellised, millega saaks  mitu kihti kergelt laduda. Mäe jalamil on külm. Ronima hakates läheb soojemaks ja siis koorib riideid vähemaks. Tipu poole jõudes tuleks jälle tagasi panna.
  • trekingu kepp. See pigem küsida giidilt. Kui ta ei anna, siis tuleks metsast mingi oks murda. Ilma kepita hakkama ei saa.
  • Mustriga jalanõud. mida sügavam, seda parem. Pinnas on kohati lahtine(jäme kruus).
  • pealamp. Selle peaks giid andma. Kuna kohati läheb kõiki nelja jäset vaja, siis tavaline taskulaps ei sobi.
  • energiabatoonid. Vastavalt oma maitsele tuleks võtta. Mida kergemad, seda parem. Samas kõrge energiasisaldus on ka tähtis. Kohati läheb väga raskeks ja energia boost on oluline.
  • vesi. Öeldakse, et 2l vett inimese kohta. Tavaliselt on see giidi poolt.
Kontrollige kõik need asjad eelnevalt üle enne kui treki tellite. Ja ilma giidita pole see asi võimalik :)

Meie saime giidi sellelt emaili aadressilt - ketut.uriada@gmail.com
Ubudist peale võtmisega läks maksma 1400000Rp ja selle hinna eest olid nõus kuni 3 inimest üles viima.

Politsei

Enne Indosse tulekut üks tuttav soovitas mitte kinni pidada kui politsei peatab ja sõidad rolleriga. Ma arvan, et see valik nõuab head olukorra analüüsi(Kas nad hakkavad sind taga ajama? mitu politseiniku on, mis sõiduvahenditega nad on, kui suure tõenäosusega suudad nad oma rolleriga maha raputada jne).

Olles rolleriga 400 km maha sõitnud, siis mulle tundub, et peatamise tõenäosus on väike. Mind on senimaani peatatud 1x kord(ptui-ptui-ptui) ja see oli ka selle pärast, et mul polnud kiivrit peas. Muidu on mulje jäänud, et politseil on siin pigem liiklusreguleerija roll kanda. Kuid sellegi poolest tasub ennast korralikult kinni katta(pikakäiseline särk/pullover selga ja roheline hingamismask ette), et oleks võimalikult raske aru saada, et oled turist.

Igal juhul on nii, et rolleriga sõitmiseks on vaja a-kati lube. Kui neid ei ole, siis võidakse trahvi teha kuskile sinna miljoni 'dubriku' kanti. Kui kiivrit ei ole, siis trahv 250 000.
Ja kuna mina eksisingi mõlema punkti vastu, siis kutsuti mind viisakalt nende putkasse ja hakati rahulikult rääkima kui palju reegleid ma rikkusin ja pean maksma 1250000Rp......KUID.....ta pakub mulle ka veel 'ühe viimase võimaluse'. See võimalus läks mulle tänu kogenematusele maksma 40€.
Ehk siis alati on soovitatav suurem summa raha hoida kuskil eraldi ära panduna ja kergest ligipääsetavas kohas hoida ainult lähimate tundide kulusid. Üks sõber, kes järgis seda reeglit, pääses lubadeta sõidmisest ainult 100 000Rp-ga ja see oli koos trahvikviitungiga.

Thursday, May 14, 2015

Kohalikud

Yogyakartasse jõudes kohe järgmisel päeval tahtsime minna Boroboduri vaatama. Õhtul siis hakkasime hotellis uurima, et kuidas saab. Esimese asjana öeldi kohe, et nad saavad meile organiseerida juhiga auto 12-ks tunniks ja tahavad selle eest saada 300 000 Rp. Kuna meil oli hapu maik suus sellest, et maksime Yogyakartasse sõidu eest 2x rohkem kui vaja, siis otsustasime, et nüüdsest orgunnime ise oma reisid(selle asemel, et osta kogu Yogyakartasse sõit 450 000 kohaliku eest agentuurist, oleks saanud 230 000 hakkama kui ise see organiseerida).
Seega uurisime, et kuidas saaks meie hotellist kõige paremini Jombor bussijaama(kust läheb buss Boroboduri). Öeldi, et hotell on bussi 2A trajektorile väga lähedal ja märgiti ka kaardile bussipeatused. Tundus päris hea olevat. Panime siis äratuse kella 4:30-ks sest tahtsime kuskil kella 07(või varemgi) ajal Boroboduril olla. Vantsisime siis punkti, kus oleks pidanud bussipeatus olema aga polnud. Õnneks oli eelmisel õhtul kaardile 2 punkti maha märgitud ja liikusime siis teise punkti poole. Vahe peal hakkas üks kohalik riksajuht meile oma teenuseid müüma. Keeldusime sellest ja küsisime, et kus on bussipeatus, mille peale ta vastas, et bussid nii vara ei sõida. Tagant järgi mõeldes tundus see ka tema suust loogiline vastus. Kuid tol  hetkel hakkas ahastus peale tulema - hotellis ei teata, et kus asuvad bussipeatused ja lisaks on kellaaeg liiga varajane. Jäime nõutult tänavale seisma, lootes, et äkki ikka näeme mõnda bussi. Natukese aja pärast taarus meie juurde kohalik mees, kes oma välimuse kohta rääkis väga head inglise keelt. Uuris, et kuidas saab meid aidata ja kuuldes meie mure ära, ütles, et 2b bussipeatus on 100m edasi aga hoopis teisel pool teed. Olnud näinud eelnevalt Yogyakarta kaarti, siis tundus see täiesti ebaloogiline kuid sellegi poolest liikusime edasi. Leidsime bussipeatuse siiski sellelt teepoolelt, kust meie seda ootasime. Olgu öeldud, et Trans Yogya peatused on erilised karbid ja neist on võimatu mööda kõndida neid nägemata. Jõudsime siis sinna karpi ja ütlesime, et soovime 2b bussi peale minna, et Jombori jaama jõuda. Meile tehti selgeks, et sellest peatusest ei saa ja me peame kõndima järgmisse peatusse, kus pidavat 2b peatuma. Selleks hetkeks ei teadnud enam, et keda uskuda ja keda mitte. Vastu vaidlema ka polnut mõtet hakata ja kõndisime siis järgmisse peatusse. Rääkisime, et tahame Jombori minna ja meid võeti vastu. Pandi 3b bussi peale ja öeldi, et sellega saab. Irooni seisnes selles, et sel ajal kui me seda neetud 2b bussipeatust tunnike taga ajasime, sõitis see 3b buss meist mitu korda mööda ja me ei tulnud selle pealegi, et võiks seda kasutada. Saime 3b-ga ühe peatuse sõita kui reisisaatja kupatas meid bussi pealt maha(iga bussi peal on reisisaatja ja igas bussipeatuses on vähemalt 2 töötajat). Siit järeldasime, et kui meid pandi 3b bussi peale ütles bussipeatuse töötaja 3b reisisaatjale, et me tahame Jombor-i minna ja nüüd selles uues peatuses sai ümber istuda teiste busside peale. Uues bussipeatuses paluti meid oodata ja kui 2b  buss tuli, siis juhatati selle peale. Sealt edasi oli juba lihtne. Jombor-is juhatavad bussijuhid Sind ise õige bussi peale. Busssisõit Jombor on omaette huvitav kogemus(soovitan istuda kõige tagumises reas). Reisisaatja sebib edasi-tagasi ja sõna otseses mõttes, ilma liialdamata tirib inimese bussi peale ja samas lükkab neid ka maha nii, et buss peatub ainult 2-ks sekundiks(lugesin sekundeid). (Bussisõit sinna oli 60 minutit ja tagasituleks pisut rohkem) Umbes kell 08 olime Boroboduri jalamil ja kella 10-e ajal olime tipus. Kui meid ei oleks kümneid kordi peatatud ja palutud selfisid meiega teha ning intervjueeritud koolilaste poolt nende koduste tööde jaoks, siis oleksime ka 1 tunniga läbi käinud. Aga kell 10 oli ka viimane aeg tippu jõudmiseks, sest päike oli väga tugev selleks ajaks.

Üks lugu veel kohalikest.

Õhtul rentisime rolleri 2-ks päevaks 60 000Rp päev. Plaanisime järgmisel hommikul veel kahte templite kompleksi vaatama minna - Prambanani ja Plaosani. Olime kuulnud hirmujutte, et kui hotellist ei võta rollerit, siis võib juhtuda, et kellelt iganes võtsid, teeb politseisse avalduse, et varastasid temalt rolleri ja vaata siis ise kuidas seda suppi helbid. Meie hotell ei rendi rollereid ja pidime ikkagi kuskilt mujalt otsima. Leidsimegi normaalse hinnaga 60 000Rp päev ja saime isegi rolleri tehnilise passi ja tseki selle kohta, et laenutasime rolleri kaheks päevaks. Panime siis õhtul rolleri hotelli 'parkir' tsooni ja läksime õndsat und magama. Hommikul kiire hommikusöök ja reipalt parkiri ja oh seda üllatust kui meie enda rollerit ei leidnud sealt. Ja vot see üllatust küll ei soovinud. Juba käis peast läbi, et huvitav palju see roller maksta võis ja mis see juurdehindlus turistide jaoks olla võib ning sellest on raske välja vingerdada, kuna nüüd on ka ametlikud paberid selle kohta, et roller varastati sel ajal kui ta meie käes oli ja suurima tõenäosusega varastas selle sama kutt, kes meile selle laenutas. Kõrvad lontis ja needes seda päeva mil tuli idee Indoneesiasse 'puhkusele tulla' läksime hotelli retseptsiooni, et vargusest teavitada. Seal noormees kuulates meie mure ära, ütles midagi oma suuremat kasvu kolleegile ja küsis, et kas meil oli seda ja seda värvi roller. Kuna neid liigub tänaval miljoneid erineva kuju ja värviga ja ma olin seda laenutatud rollerit näinud ehk 5 minutit õhtuhämaruses, siis kehitasin õlgu. Kogukam mees viipas mind endaga kaasa ja viis hotelli kõrvale. See oli metallaiaga eraldad kitsas koridor, kus seisis vähemalt 5 rollerit üksteise järel ja kogukas mees osutas neist ühe peale ja ütles: 'for security'. Antud isend oligi see, mis sai eelmisel õhtul renditud(ma olin numbrimärgi viimase tähe meelde jätnud - H). Laskusin põlvili ja haarasin tänutäheks mehel käest.

Tuesday, May 12, 2015

Teavitan ette ära, et SadoMaso on antud kontekstis tuletatud meie eesnimede esitähtedest - S&M. Samas see kirjeldab hästi ka olukorda, kus soovitakse odavalt Aasias reisida. :)

Tripp Indoneesia
Piletid sai ostetud jaanuaris 600EUR eest (KLM kaudu, Tallinn-Jakarta-Tallinn).
Start 07.05.15 Tallinnast -Amsterdami, Amsterdamist -Kuala Lumpurisse, Kuala Lumpur-Jakarta (Amsterdamist kuni Jakartani oli üks ja sama lennuk aga Kuala Lumpuris vahetus personaal, lennuk puhastati.Soovitus, et kui lahkud lennukist, siis ära vett kaasa võta ja muid asju, sest tollis võetakse sul see ära, vedelik ja muud keelatud asjad. Tollikontrolli tehakse ka põhjalikult Jakartas, kui väljud lennujaamast. Jakartas tasusime kohe 30 päevase viisa eest (EURO sobib) ja ostsime ka kohaliku interneti SIM.(koos liitumise ja 4Gb inernetiga 350 000Rp) Hotelli minemiseks sattusime mingi taksovahendaja peale, kes algselt soovis 300 000Rp üks inimene (20EUR), hiljem kauplesime , et mõlemale sõit 20EUR eest, mis oli ka ilmselgelt ülemakstud.

Jakarta - Pangandaran

Jakartast Pangandari jõudmiseks on 2 varianti: rongi ja bussiga või siis lennata. Meie valisime rongi ja bussi kahel põhjusel:

  • soodsam(peamine)
  • authentic experience(loe: SadoMaso :D)

Johtuvalt sellest noppisime hotelli strateegiliselt Gambiri rongijaama lähedale, et oleks võimalikult lihtne rongile jõuda. (Link rongipiletite vaatamiseks.) Pileteid peaks olema võimalik ka online-s osta kuid me ei hakanud seda nuputama ja riskima. Jalutasime rongijaama 1h varem, et piletid osta kuid sellest ei piisanud ja saime piletid alles järgmisele rongile.
NB! Piletite ostmiseks on vaja passe.
Gambir - Bandung rong sõidab umbes 3h ja Exclusive klassis(120 000Rp) on jalgadele piisavalt ruumi ja töötab konditsioneer. Eesti mõistes oleks tingumused umbes samad, mis olid Tallinn-Tartu rongis II klassis enne kui porgandid tulid. Sõidu ajal on võimalik ka süüa-juua osta. Rongi saab soovitada ka maaliliste vaadete pärast - riisipõllud, orud, sillad, metsad jne. 'Huvitavaks' läheb alles Bandungis.
Hoiatus! 
Järgneb pikk selgitus, miks on mõistlikum Jakartast lennata Pangandari. Feel free to skip it.
Tänav, mis on rongijaama ees, on täis kaost. Kõikvõimalikud masinad sõidavad-peatuvad-tuudutavad. Kuskilt netist lugesime, et tuleks hüpata angkoki peale või leida normaalsuuruses buss, mis viiks Cicaheum-i bussijaama. Google maps-ist ma sellist kohta ei leidnud. Angkok-i juhid enamasti inglise keelt ei oska ja näitavad kõik erisuunas. Lõpuks sattusime ühe sellise juhi peale, kes rääkis inglise keelt ja see hakkas sõitmise ajal meile paberile üles kirjutama, et kuhu me minema peame ja mida vaatama. Lõpuks pani meid kuskil tänaval maha ja ütles, et peame seal ootama suurt bussi ja andis vastavad käsud lähedal seisvale kellamüüjale, kes pakkis asjad kokku kui vihma sadama hakkas ja läks minema. Ma ei ütleks, et see koht, kus me seisime oleks näinud välja nagu bussipeatus aga mõne aja pärast tuli üks suur buss ja selle peale me hüppasime. Nagu eelnevalt mainitud, siis Bandungi liiklus on päris hull ja seda 8km sõitsime üle tunni aja. Cicaheum-i bussijaam ei ole midagi muud kui üks parkimisplats, kus bussid seisavad ja ümber ringi on tänavakauplejad. Ühtegi kohta, kust saaks pileti osta või infot küsida, ei näinud. Kui olime tervele platsile pea-aegu ringi peale teinud, siis ühe bussi juurest hakkasid bussijuhid meie poole viipama ja hüüdma 'Pangandaran'. Ja nii me sinna bussipeale saime. Lonely Planet kirjutab, et enne bussi peale minekut tasuks buss üle vaadata ja hinnata, et kas julgeb/tahab sellega sõita. Meil ei olnud erilist valikut, kuna kell oli juba 18 - hakkas pimedaks minema ja teadsime, et bussisõit võtab 7h aega ja me ei saa oodata järgmist varianti vaid tuleb esimesel võimalusel liikuma hakata. Bussis konditsioneeri ei olnud, olid lahtised aknad ja suitsetamine oli lubatud ja seda võimalust ka kasutati. Minu jaoks ei olnudki väga ebamugav kuni kõik bussis viibijad korraga suitsu ei teinud. Lahtised aknad tekitasid liikuva õhu ja kuna päike oli loojunud, siis see jahutas bussi. Päevasel ajal oleks kindlasti paras piin sõita. Enamus reisist olid teeolud head ja sai normaalse kiirusega sõita aga mingi hetk läks tee käänuliseks ja siis loksus ühele ja teisele poole ja lisaks (õnneks) on neil komme kurvides signaali anda. Viimane tund aega sõitu oli tee väga kehva. Ehk siis magada väga ei saa. Maksma läks see asi 159 000 Rp kahele inimesele. Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kui Jakartast on soov minna Pangandarani, siis tasuks tõsiselt mõelda lendamise peale. Väidetavalt saab umbes 500 000 Rp(35€) eest lennata ja maismaad mööda läheks maksma 180 000Rp(12€).


Pangadaranis ööbimine suht odav, hinnaklass kuskil 150 000-300 00Rp. Ise võtsime läbi booking.com pakkumise (hind 265 000 Rp (1 in.)aga kui võtta mitmeks ööks siis tuleb odavam)
Kindlasti soovitan käija ära Green Valley ja Green Canyon(bronnida saab agentuuri kaudu(giidiga) hind kuskil 250 000-450 000Rp per nägu) või võtta motoroller, sõita ise kohale ja maksta kohapeal Green Canyoni paadisõidu eest ja Creen Valleys vestide (10 000Rp), mingi tasu oli veel aga täpselt ei tea. Giidiga ehk põnevam, sest ta oskab näidata asju ja kohtu, mida ehk ise ei leia.Näiteks kilpkonnade kasvatus ja wooden dolls (nukkude tegija räägib inglise keeles, teeb ka väikse etenduse. Samas saab ka ise nukkudega mängida.

Green Valley 


Kohalikud lapsed teevad umbes 8m pealt vettehüppeid ja saab kiire vooluga jões ujuda ja kärestikust laskuda. Aga peab arvestama, et marraskil põlved ja sinikad pole haruldased. Selle pärast tasuks jõest laskuda giidiga, kes näitab ette, kus veealused kivid asuvad ja läheb ees ning annab märku kui aeg jõest välja ronida või muidu avastad ennast tammilt. Kõikidel promopiltidel on jõevesi selline rohekas-läbipaistev kuid see eeldab, et vähemalt viimased 24h pole vihma sadanud.

Green Canyon 

Viiakse paadiga 'kanjonisse', mis algul kulgeb rahuliku vooluga jõel. Võimalus nautida vaateid mis jäävad jõe kaldale, väikseid kalju jugasi, mis voolavad alla jõkke. Hiljem vool kiireneb ja muutub kärestikuliseks. Kärestiku juures teha peatus, et saaks vaadata mägijõgesid ja tohutuid kaljuseinu, mis kaetud rohelise taimestikuga.
Pangandaranis võtsime rolleri ja sõitsime mööda ranniku äärt, mis ka imeline ja teiseks näed ka tava küla elu. Rolleri rent jääb nii 50 000 Rp kanti.

Pangadaran-Yogyakarta.
Pangadaranist-Yogyakartasse otse ei saa .Olemas kaks võimalus:kergem infopunkti(kuskil 450 000Rp üks inimene) kaudu bronnida sõit minibussiga Sidarejasse ja sealt edasi Yogyakartasse või nn marketist osta rongipilet (130 000Rp üks inimene) ja leida buss, mis sõidab Sidarejasse(kuskil 30 000Rp inimene) (tuleb peale passida).
.